Õlivärvid on olnud kunstnike hinnatud töövahendiks juba sajandeid. Neid armastatakse rikkalike toonide, sügavate värvikihtide ja paindliku tööprotsessi tõttu, mis võimaldab maaliga töötada pikema aja jooksul. Erinevalt akvarellist või akrüülist ei nõua õlivärvid kiiret tegutsemist, vaid annavad kunstnikule võimaluse värve rahulikult segada, kihte lisada ja vajadusel ka varasemaid otsuseid ümber teha.
Esmapilgul võib õlimaal tunduda keeruline. Lisaks värvidele tuleb tutvuda pintslite, lõuendite, õlide, meediumite ja lahustitega. Tegelikult piisab alustamiseks aga vaid mõnest põhivahendist ja soovist katsetada.
Õlivärvide teekond läbi sajandite
Kuigi õlipõhiseid värve kasutati juba sajandeid varem, saavutas õlimaal Euroopas suurema populaarsuse 15. sajandil. Selle arengut seostatakse sageli Madalmaade kunstniku Jan van Eyckiga, kes ei leiutanud õlivärvi, kuid aitas täiustada selle kasutamise tehnikaid. Õlivärvide aeglane kuivamine, hea segunevus ning võimalus luua läbikumavaid kihte ja peeneid detaile pakkusid kunstnikele uusi võimalusi valguse, värvi ja ruumilisuse kujutamiseks.
Järgnevatel sajanditel kujunes õlimaalist üks lääne kunstiajaloo olulisemaid maalitehnikaid, mida kasutasid väga erineva käekirjaga kunstnikud Rembrandtist ja Vermeerist Monet’ ja van Goghini. Sajandite jooksul on muutunud nii värvide koostis, tootmine kui ka kunstnike töövõtted, kuid õlivärvide mitmekülgsus on hoidnud need olulise maalimisvahendina kasutusel tänapäevani.
Mis peitub õlivärvi sees?
Õlivärv koosneb kahest põhikomponendist: pigmendist ja sideainest. Pigment annab värvile selle tooni, läbipaistvuse, katvuse ja valguskindluse, sideaine seob aga pigmendiosakesed ühtseks värvimassiks ning aitab värvil maalimispinnale kinnituda. Kõige sagedamini kasutatakse sideainena linaseemneõli, kuid sõltuvalt värvist võib koostises leiduda ka mooniõli, saflooriõli või pähkliõli. Kasutatav õli mõjutab muu hulgas värvi läiget, voolavust ja kuivamiskiirust.
Lisaks võivad tootjad kasutada erinevaid lisandeid, et mõjutada näiteks värvi konsistentsi ja teisi omadusi. Kui tahad pigmentide, sideainete, valguskindluse ja katvuse kohta rohkem teada saada, siis vaata ka meie blogipostitust „Kuidas lugeda värvituubi“, kus selgitame neid märgistusi palju põhjalikumalt.
Miks eelistavad kunstnikud õlivärve?
Õlivärvide üks suurimaid eeliseid on nende paindlikkus. Tänu aeglasele kuivamisele saab värve pikalt segada, kihistada ja ümber töötada. Rikkalikud toonid ja hea segunevus võimaldavad luua nii õhukesi läbikumavaid kihte kui ka pakse ja tekstuurseid pintslitõmbeid. Erinevate töövõtete kombineerimise võimalus ning õigesti teostatud maali pikaealisus on aidanud õlivärvidel püsida kunstnike seas hinnatud maalimisvahendina tänapäevani.
Miks kuivavad õlivärvid nii aeglaselt?
Õlivärvide kuivamine võib sõltuvalt tingimustest võtta päevi, nädalaid või paksemate värvikihtide puhul veelgi kauem. Kuivamisaega mõjutavad näiteks kasutatud pigment, värvikihi paksus, temperatuur ja õhuniiskus, aga ka värvile lisatud õlid ja meediumid. Pikk kuivamisaeg annab kunstnikule võimaluse värve pikemalt töödelda, luua pehmeid üleminekuid, detaile parandada ja maali järk-järgult edasi arendada.
Kihiti maalides kasutatakse sageli ka põhimõtet „rasvane lahja peale“ (fat over lean). See tähendab, et järgnevad värvikihid peaksid olema alumistest õlirikkamad või kuivama neist aeglasemalt. Põhimõtte järgimine aitab värvikihtidel ühtlaselt kuivada ning vähendab aja jooksul pragude tekkimise ohtu.
Millist rolli mängivad õlid, meediumid ja lahustid?
Õlivärvide kõrval kasutatakse sageli ka mitmesuguseid abivahendeid, mis aitavad muuta värvi omadusi ja lihtsustada tööprotsessi.
- Lahusteid kasutatakse tavaliselt värvi vedeldamiseks ning pintslite ja teiste töövahendite puhastamiseks.
- Õlid mõjutavad värvi voolavust, läiget ja kuivamisaega. Kõige tuntum neist on linaseemneõli, mida lisatakse värvile näiteks siis, kui soovitakse seda muuta voolavamaks ja läbipaistvamaks. Kasutada saab ka mitmeid teisi õlisid.
- Meediumite abil saab muuta värvi tekstuuri, läbipaistvust, läiget ja kuivamiskiirust. Mõned neist aitavad luua väga sileda pinna, teised aga võimaldavad saavutada väljendusrikkamaid tekstuure.
Alustamiseks ei ole vaja kümneid erinevaid vahendeid. Sageli piisab vaid mõnest hoolikalt valitud tootest.
Millisele pinnale sobivad õlivärvid?
Kõige sagedamini kasutatakse õlivärvidega maalimiseks lõuendit, krunditud pappi või spetsiaalset õlipaberit. Iga pind käitub veidi erinevalt ning mõjutab nii värvi imendumist, pintslitõmmete iseloomu kui ka lõpptulemuse tekstuuri.
Näiteks lõuend annab maalile iseloomuliku kergelt reljeefse pinna, samas kui krunditud papp on soodne ja kerge valik harjutamiseks. Spetsiaalne õlipaber on samuti mugav võimalus visandite, õpingute ja väiksemate tööde tegemiseks.
Valmis maalimislõuendid on üldjuhul juba eelnevalt krunditud ning nendega saab kohe tööle asuda. Soovi korral võib lõuendile lisada veel krundikihte, et muuta pinna imavust, siledust või tekstuuri endale sobivamaks. Kruntimine on eriti oluline siis, kui soovid õlivärvidega maalida mõnele alternatiivsele töötlemata pinnale, sest krunt loob värvi ja aluspinna vahele kaitsva kihi ning takistab õli imbumist materjali.
Millised pintslid sobivad õlivärvide jaoks?
Õlivärvide jaoks kasutatakse enamasti tugevamaid pintsleid, mis suudavad paksemat värvi hästi liigutada ja säilitavad töötades oma kuju. Valida saab nii sünteetiliste kui ka naturaalsete karvade vahel ning sobiv pintsel sõltub eelkõige kasutatavast maalimisvõttest ja soovitud tulemusest.
Oluline on ka pintsli kuju: näiteks ümarad pintslid sobivad hästi detailide maalimiseks, lamedad suuremate pindade katmiseks ning filbert-tüüpi pintslid pehmemate servade ja üleminekute loomiseks.
Kui soovid pintslite kohta rohkem teada saada, soovitame lugeda ka meie varasemat blogipostitust, kus tutvustame põhjalikumalt õlimaali jaoks sobivaid pintsleid.
Veega segunevad õlivärvid
Lisaks traditsioonilistele õlivärvidele on olemas ka veega segunevad õlivärvid. Nimetusest hoolimata ei ole tegemist veepõhiste värvidega, vaid endiselt õlivärvidega. Nende koostist on kohandatud nii, et värv seguneks veega, säilitades samal ajal õlivärvidele iseloomulikud omadused ja töövõtted.
Veega segunevaid õlivärve saab veega vedeldada ning pintsleid pärast maalimist veega puhastada, mistõttu ei ole tavapäraste lahustite kasutamine vajalik. Nende jaoks on olemas ka spetsiaalsed veega segunevad õlid, meediumid ja lakid, mis võimaldavad värvi omadusi muuta ilma selle veega segunevust kaotamata. Seetõttu tasub näiteks tavalise linaseemneõli asemel kasutada just veega segunevatele õlivärvidele mõeldud linaseemneõli.
Meie valikust leiab näiteks Winsor & Newton Artisan veega segunevad õlivärvid ja lisandid, mis sobivad hästi neile, kes soovivad õlivärvidega maalida, kuid eelistavad töötada ilma tavapäraste lahustiteta.
Õlivärv ka pulga kujul
Lisaks traditsioonilistele tuubivärvidele on õlivärve saadaval ka pulga kujul. Õlivärvipulgad koosnevad sarnaselt tuubivärvidele pigmendist ja kuivavast õlist, kuid nende koostisele on lisatud vaha, mis annab värvile tahke kuju. Nii saab õlivärvi kanda pinnale otse pulgaga, ühendades maalimise ja joonistamise võimalused.
Õlivärvipulgaga saab teha jõulisi jooni, katta suuremaid pindu ning lisada maalile tekstuuri ja joonistuslikke elemente. Neid saab kasutada nii iseseisva vahendina kui ka koos traditsiooniliste õlivärvidega.
Kuigi õlivärvipulgad võivad esmapilgul meenutada õlipastelle, on tegemist erinevate vahenditega. Õlivärvipulgad sisaldavad kuivavat õli ning nende värvikiht kuivab ja kõvastub sarnaselt traditsioonilisele õlivärvile. Õlipastellide sideaine koosneb aga peamiselt mitte kuivavatest mineraalõlidest ja vahadest, mistõttu ei kuiva need täielikult ning jäävad ka aja möödudes pehmeks ja töödeldavaks.
Kokkuvõtteks
Õlivärvid pakuvad kunstnikule erakordset vabadust katsetada erinevate tehnikate, tekstuuride ja töövõtetega. Kuigi õlimaaliga käib kaasas palju uusi mõisteid ja töövahendeid, ei pea alustamine olema keeruline. Kõige olulisemad on kvaliteetsed materjalid, kannatlikkus ja julgus katsetada. Ülejäänu tuleb juba kogemustega.
